Kas test saab näidata, et COVID-19 põdenud inimene on terve ja võib minna tööle?

Ajal, mil iga päevaga lisandub sadu uusi COVID-19-haigeid ja asümptomaatilisi nakatunuid, on vaja uuesti lahti rääkida see, mida näitavad ja ei näita meil kasutatavad testid.

PCR-testide piirangud

PCR-teste kasutatakse viiruse RNA ehk pärilikkusaine tuvastamiseks inimese ülemistest hingamisteedest. Test on suure usaldusväärsusega, positiivse testitulemuse korral võib olla üsna kindel, et tegemist on tõesti uue koroonaviirusega, ekslikke testitulemusi on vaid mõni protsent. Paraku ei suuda PCR-test teha vahet, kas tegemist on elus ja nakkusohtliku viirusega või juba kahjutuks tehtud viirusosakestega, aga kui hingamisteedes on viiruse RNA-d, siis test selle enamasti ka üles leiab.

Aasta alguses oli Hiinas COVID-19-haigetel karantiini lõpetamise tingimus kaks negatiivset testi 24-tunnise vahega ja seal selgus õige kiiresti, et paljud inimesed annavad vaheldumisi positiivseid ja negatiivseid teste, kusjuures haiguse kulu mõttes ei erine need haiged eriti nendest, kellel testitulemus kiiresti negatiivseks muutub. Selle nähtuse paremini mõistmiseks kasutati erinevaid teaduslikke meetodeid, mis meil igapäevases arstitöös kättesaadavad ei ole, näiteks määrati viirusosakeste arvu hingamisteedes või püüti järjest erinevatel aegadel hingamisteedest võetud proovidega katseklaasis rakkusid nakatada.

Praeguseks on teada, et asümptomaatilistel nakatunutel ja COVID-19-haigetel, kes põevad kodus või vajavad ravi haiglas tavaosakonnas (st meditsiinilises mõttes kerge ja mõõduka kuluga haigusjuhud), on esimesel haigusnädalal ülemistes hingamisteedes viirust palju ja umbes teise haigusnädala algusest väheneb viiruskoormus ülemistes hingamisteedes järsult. Osal inimestest ründab haigus teisel haigusnädalal alumisi hingamisteid ja neil tekib kopsupõletik, aga selleks ajaks on nakkusohtlik materjal juba sügavalt hingamisteedest tulnud röga, mida sugugi nii kergesti enam kätte ei saa ja mis rääkimisel või aevastamisel nakkusohtlikke aerosoole ei anna (nagu annab ülemistest hingamisteedest pärit sülg või ninaeritis). Teadustöödes tavaliselt pärast kaheksandat päeva rakukultuure enam nakatada ei õnnestu.

Kehal on mitmeid eri viise, kuidas viirust kahjutuks teha, aga ka siis, kui enam tegutsemisvõimelist ohtlikku viirust ei ole, jääb veel pikaks ajaks „koristamata“ viiruse RNA, mida on PCR-testiga võimalik üles leida. Seetõttu võib tulla vaheldumisi positiivseid, negatiivseid ja piiripealseid testitulemusi korduvalt, aga see ei oma meditsiinilises mõttes enam tähtsust. Haigete nakkusohtlikkust ja tööle lubamist hindame kokkulepitud kriteeriumide põhjal: enne kodust välja minekut peab viibima isolatsioonis vähemalt kümme päeva, patsient peab olema palavikuvaba vähemalt 72 tundi ja ägedad hingamisteede sümptomid peavad olema möödunud. Tegelikult pole see unikaalne ainult COVID-19-le, et viiruseosakesi on võimalik leida pikka aega pärast seda, kui inimene on terveks saanud, seda on leitud ka paljude teiste viiruste (nt leetri-, gripi-, Ebola ja Zika viirus) puhul.

Kas paranemist saab kontrollida mõne muu testiga?

Muude testidena on maailmas kättesaadavad viirusevalke (antigeene) ja viiruse vastu tekkinud kaitsekehi (antikehi) määravad testid. Ka need ei sobi tervenemise kinnitamiseks. Antigeene ehk viirusevalke määrava testiga on sama probleem nagu PCR-testiga: kahjutuks tehtud viirusosakesed on leitavad veel tükk aega pärast tervenemist ja nakkusohtliku perioodi möödumist, test ei suuda aga vahet teha, kas viirus on eluvõimeline või mitte.

Mis puutub antikehadesse, siis COVID-19 korral on huvitav fenomen see, et nii kiiret (IgM) kui ka pikaajalist (IgG) tüüpi antikehad tekivad haige verre juba esimese haigusnädala jooksul, mil patsient on veel tegelikult nakkusohtlik. Antikehade tase saavutab „küpsuse“ alles 40. päeva paiku pärast haigestumist. Lisaks on teatav hulk patsiente, kellel mingil põhjusel koroonaviiruse vastu antikehi ei teki.

Praegu pole veel päris kindel, kas antikehad suudavad hoida ära uut nakatumist, või kui uus nakatumine toimub, kas inimene on siis uuesti sama nakkusohtlik kui esimese haigestumise ajal. Seega võivad antikehad küll näidata, et inimene on koroonaviirusega kokku puutunud, kuid paraku antikehi alati ei teki ja nende olemasolu ei ütle midagi inimese tervisliku seisundi või nakkusohtlikkuse kohta.

Kokkuvõttes võib COVID-19 läbipõdenul, tervel ja mitte-nakkusohtlikul inimesel olla PCR-test täiesti vabalt positiivne, antigeenitest positiivne ja antikehade test negatiivne – ja ometi on ta meditsiinilises mõttes täiesti terve ning tal lubatakse naasta tavaellu. See ei tähenda, et testimine oleks täiesti kasutu, kuid nagu kogu meditsiinis, nii peab ka COVID-19 puhul iga analüüsiga kaasas käima arstlik mõte ning testi tugevuste ja nõrkuste tundmine.

Paranemist testiga ei kontrollita ja paberiga ei tõendata

Kogu eeltoodu põhjal on Eestis juba kevadel tehtud otsus, et patsientide paranemist ei kontrollita ühegi testiga, sest see võib kindlustunde andmise asemel hoopis segadust tekitada. Samuti pole mingit mõtet koormata arste paberite tootmisega, mis tõendavad patsiendi paranemist või tema töökollektiivi naasmise sobilikkust, sest kui inimesel on täidetud kokkulepitud kriteeriumid (kümme päeva isolatsioonis, 72 tundi palavikuvaba ja ägedad sümptomid taandunud), ei pea seda paberiga eraldi tõendama. Enne tööle minemist ei testita korduvalt ka eesliinitöötajaid, nagu meedikud, õpetajad või hooldekodude töötajad. Samuti ei väljasta perearstid jätkuvalt tõendeid laste kooli- või lasteaiakõlbulikkuse kohta.